Siig (Coregonus lavaretus) on vääriskala lõhilaste (Salmonidae) sugukonna siigade (Coregonus) perekonnast. Eesti argikeeles eristatakse Peipsi siiga ja nt Läänemerest püütavat merisiiga, täpsemalt võid taksonoomia kohta lugeda Eesti Kalastuse Entsüklopeediast. Rahvapäraselt kutsutakse siiga veel ehe, ehi, kivisiig, muik, saunakala, siiakala, valgekala, sik, siiamann. Ingliskeelses kirjanduses kohtab termineid whitefish, common whitefish, European whitefish, saksa keeles die Grosse Maräne, leedu keeles sykas, poola keeles sieja, rootsi keeles sik või havssik, soome keeles siika, karisiika, vaelussiika.
Siig on saleda kehaga hõbedane kala. Kõht on hõbevalge, selg veidi tumedam; pea on suhteliselt väike. Seljauim paikneb selja keskosas, uimedes puuduvad ogakiired; sabavarrel on lõhilastele iseloomulik rasvauim. Merisiia silmad on hõbedast värvi.
Siig on levinud kõikjal Eesti rannikumeres, kõige sagedamini Saaremaa rannikuvetes, Väikeses väinas, Kihnu ja Ruhnu saarte ümbruses, Pärnu jões jm. Vähemal määral ka Soome lahe rannikumeres ja Narva jões.
Merisiig armastab selget, hapnikurikast ja külma vett, seetõttu on neid suviti keeruline püüda - kalad hoiavad rannast eemale, jahedamasse sügavamasse vette. Merisiig on päevase eluviisiga ja eelistab liikuda parves; üle 100 km rändeid võtab ette harva.
Rekordid: Eestis püütud suurim siig oli emane, u 17-19 a kala, kes kaalus 5,2 kilo ja oli 63 cm pikk (1969, Väike väin). Soomes on püütud ka 12-kilone siiakala.
Siig on väärtuslik söögikala. Siia söödav osa moodustab kala üldkaalust lausa 70-75%, lisa on õrn ja maitsev. Õrnsoolatud siiga peetakse tõeliseks delikatessiks.
* Tsitaat Sulev Nõmmiku filmist "Siin me oleme", 1979
Ma ei tea parimat asja kui suitsu siig!
Soolasiig mustal leival ... ja kõik muu võib pidulaual olemata olla ;)
Foorum