hernes

Vahemeremailt pärit ronirohttaimede perekond liblikõieliste sugukonnast. Eestis kasvatatakse valgete õitega söögihernest ja värviliste õitega söödahernest ehk peluskit. Retseptides peetakse ikka seda esimest silmas. Aedherneid süüakse enamasti kaunteta, ent Suhkruhernest süüakse koos kaunadega. Kuivatatud hernestest saab maitsvaid suppe. Hernel on kõrge valgusisaldus, ületades valgusisalduselt liha. Olgugi, et tegemist on taimse valguga, on see lähedane oma aminohappeliselt koosluselt lihavalgule. Märkimisväärselt leidub hernes ka süsivesikuid; B-grupi vitamiine; C-, E-, H-, PP- ja K-vitamiine; karotenoide jm. Herned sisaldavad rohkesti eluks vajalikke mineraalaineid nagu kaltsium, kaalium, raud, jood, fosfor ja seleen. Samuti on hernes mitmesuguseid elutähtsaid bioloogiliselt aktiivseid aineid ja kiudaineid. Rasvasisaldus pole küll suur, kuid ometi leidub just hernes letsitiini, mis on vere kolesteroolisisalduse reguleerija, mälu taastaja ja oluline vähktõve profülaktikas. Herned sobivad hästi mündi, vesikressi, suvikõrvitsa, aedubade, sinepi, sidruni, küüslaugu, lehtsalati, keedusingi ja peekoniga, samuti komplementeerib hästi magusat (nt mett) või erinevaid juuste (ricotta, feta). Hernestel on madal GI, sisaldab B1 vitamiini. Herneid säilitatakse kilekotis 2-5˚C juures ning tarvitatakse võimalikult kiiresti. Tundlikud etüleeni suhtes. Nami-nami retseptikogus leiab herneroogi liigi "Road kaunviljadest" alt.