WIKIPEDIA: Glükeemiline indeks ehk GI iseloomustab eri toiduainete süsivesikutesisaldust ja nende mõju organismile. Süsivesikud, nagu suhkrud ja tärklis, on keharakkudele põhiline energiaallikas. Nad on hädavajalikud organismi terviklikuks toimimiseks, kuigi eri tüüpi süsivesikute mõju ainevahetusele pole alati võrreldav. Esmalt juba seetõttu, et nende soolestikust imendumise kiirus on erinev, tõstes vastavalt sellele rohkem või vähem nii vere insuliini- kui ka suhkrutaset. Nende muutuste piiritlemiseks ongi kasutusele võetud mõiste GI, mis väljendub suurusjärgus ühest sajani. GI määramiseks kasutatakse baasainena tavaliselt glükoosi, mille indeks on 100, iseloomustamaks glükoosi kiiret imendumist ja sellele vastavat vere suhkrusisalduse järsku kasvu. Võrdluses glükoosiga määratakse kõigi teiste toiduainete indeks, mille alusel saab eristada suure (70 - 100%), keskmise (56 - 69%) ja väikese (alla 55%) glükeemilise indeksiga toiduaineid. Kui glükoosi GI on 100, siis näiteks puuviljasuhkru ehk fruktoosi oma 23. Seetõttu on fruktoosi vere suhkrutaset tõstev toime nõrgem, kuid samas ühtlasem. GI määrab nii suhkrute kui ka tärklise struktuur. Tihti arvatakse, et ainult suhkrud imenduvad kiiresti ja tärklis aeglaselt, kuid GI mõõtmine näitab, et selline lahterdamine on ennatlik tasub meenutada äsjast võrdlust fruktoosi ja glükoosiga. Teine hea näide on tärkliserikas pasta, mis al dente (poolpehmeks) keedetuna kuulub väikese glükeemilise indeksiga toiduainete hulka, kuid liigsel kuumutamisel omandab suure GI. Värske õuna GI on mitu korda väiksem kompotiõuna omast. Siit järeldub, et peale struktuuri on roll ka toiduainete töötlemisel: mida rohkem kuumutada-keeta-peenestada, seda suuremaks GI üldjuhul kasvab. Piltlikult võib töötlemisprotsessi võrrelda "välispidise seedimisega", mille puhul toitainete imendumine soolestikust on kiirem. Samuti sõltub GI toiduainete koostoimetest. GI määratakse küll süsivesikute alusel, ent kuna tavaline toidukord sisaldab ka valke ning rasvu, siis nende omavahelisel koosmõjul GI väheneb. Rasvad ja valgud aeglustavad süsivesikute imendumist. Sama on lugu eri indeksitega toiduainete omavahelisel kombineerimisel, mille puhul GI ühtlustub. Tähtis on ka ühe toiduaine süsivesikute koguhulk. Porgand on näiteks suure GIga, kuid kuna süsivesikute maht on kokkuvõttes väike, siis on mõju veresuhkrule tagasihoidlik. Seega pole põhjust ühtegi toiduainet oma menüüst välja lülitada ainuüksi suure GI pärast. Keskmisest suurem GI on omal kohal tugevama füüsilise koormuse korral, kuid neile, kelle päev enamjaolt laua taga möödub, sobivad rohkem väiksema indeksiga toidud. Igapäevase menüü GI kahandamiseks võiks piirata rafineeritud jahust toodete ning loomulikult valge suhkru tarbimist. Omavahel ei maksa kombineerida suure GIga toiduaineid ega neid sageli ka üksinda söögiks tarvitada. Igati teretulnud on aga pastatooted, kaerahelbed, kaunviljad ning meil pisut unustuse hõlma vajunud läätsed. Loomulikult kuuluvad sellesse nimekirja ka puu- ja eriti köögiviljad. Praegu on veel vähestes riikides toidukaupade etikettidel märge GI kohta, kuid internetist leiab infot peaaegu kõigi levinud toiduainete GI kohta. Vaatamata sellele, et paljud glükeemilise indeksiga seotud aspektid vajavad veel uurimist, võimaldavad juba praegused teadmised meile nii olulisi süsivesikuid tarvitada targemalt, hoidmaks organismi üldist tasakaalu.
Foorum