Pistaatsiapähkel

Pistaatsiapähkel on lõunamaise madala puu vili. Toivo Niinberg kirjutab ajalehes Postimees (6.12.1997) järgmiselt: Harilik pistaatsia (Pistacia vera L.) kuulub anakardiliste (äädikapuuliste) sugukonda ja on looduslikult levinud Kesk-Aasias ja Afganistaanis. Üheksa liiki pistaatsiaid kasvab Euraasias, üks liik Kanaari saartel ja veel üks Kalifornias ning Mehhikos. Tärpentinipistaatsia vaigust valmistatakse küprose tärpentini ja mastikspistaatsia kummivaigust mastiksit. Puuviljanduslike kultuuridena viljeletakse harilikku ja hiina pistaatsiat. Viljakandvusega ei ole pistaatsia just helde, andes saaki üle aasta. Pistaatsiapähkel e pistaatsiamandel on luuvili, mis mõneti meenutab mandlit, olles aga väiksem ja värvuselt roheline. Arvata, et kõige varem hakati pistaatsiat kultuuristama Süürias, kust levis Itaaliasse ja Vahemeremaadesse. Iraanis on pistaatsiat kasvatatud kultuuritaimena umbes 1500 aastat. Põhilise pistaatsiapähkli toodangu annavad Itaalia, Hispaania ja Kreeka. Eesti oludes on pistaatsiad talveõrnad. Pistaatsiamandlid sisaldavad 2,5-4% suhkruid, 17-24% valku, 55-60% õli, 3-4% kiudainet. Idamaades süüakse niigi magusaid pistaatsiamandleid niisama maiusena, küpsetatult või kasutatakse kondiitritoodete valmistamisel. Neid ka röstitakse ja seejärel soolatakse. Samuti pressitakse pistaatsiaõli, mis leiab kasutust farmaatsia- ja parfümeeriatööstustes. Terveid kergelt soolatud pistaatsiapähkleid sobib serveerida valge veini või õlle kõrvale. Jämedalt purustatud pistaatsiapähkleid võib lisada puuviljasalatitesse, küpsise- ja koogitaignasse, sherbetti, segada jäätise ja vahukoore sisse jne.