Pikk pipar

Pikk pipar jõudis Euroopasse enne musta pipart. Rooma impeeriumis oli pikk pipar väga hinnatud ja maksis umbes 3 korda rohkem kui must pipar. Tänapäeval on pikk pipar praktiliselt tundmatu ja seda on väga raske kätte saada. Maitse on tugev ja kergelt magus. Pikka pipart ei saa asendada tavalise pipraga. Pigem siis asendada valge pipra ja tsipakese maasise ehk muskaatõiega. Pika pipra tuline-magus maitse sobib hästi vürtsikate juusturoogadega (nt fondüüsegudes) või veinikastmetega. Pikk pipar võib olla pärit kahest erinevast taimest - maitseomadused on samad: Indoneesias on levinud 'piper retrofractum', Indias 'piper longum' ehk bengali pipar. Lääneriikides on enamasti saadaval viimane variant. Tugevamaitselist pikka pipart tuleb kasutada ettevaatlikult ja marjad tuleks enne tarvitamist purustada. Indias kasutatakse pikka pipart erinevate marineeritud roogade juures (pickles ehk achar). Araabia kaupmeeste kaudu on pikk pipar jõudnud ka Aafrikasse. Nii kuulub see marokolaste ras el hanout vürtsisegusse. Etiooplased lisavad seda koos musta pipra, muskaadi, nelgi ja kollajuurega näiteks lihahautistesse (wat), samuti keedetud munadest ja kanast valmistatud ning tšillipipra, sibula ja küüslauguga valmistatud 'doro wat' hautisesse.