Kuidas rupskeid toiduks valmistada? Tuleb meeles pidada, et rupskid on enamasti veerikkad, seetõttu riknevad need üsna kiiresti ja tuleb seepärast kohe toiduks tarvitada.

Siinkohal valikuliselt erinevatest rupskidest veidi lähemalt.

Ajudel on õrn kude, kõige maitsvamaks peetakse vasikaaju. Aju sisaldab palju verd, mistõttu tuleks seda enne toiduks kasutamist külmas vees leotada. Seejärel pese aju hoolega, eemalda kelme ja keeda või prae. Kui aju on väga pehme, siis lisa leotamis- ja keeduvette midagi haput (äädikat, sidrunimahla), mis muudab ajude koe tihedamaks.

Maks on ilmselt enimkasutatav siseelund, vähemalt meil Eestis, aga ka muudes rahvusköökides. Parimaks peetakse õrnakoelist vasikamaksa, seejärel lamba- ja veisemaksa. Seamaksa peavad paljud mõruks, aga paaritunnine piimas leotamine aitab mõrusust vähendada. Maksal eemalda enne toiduks valmistamist seda ümbritsev kile e. kelme, samuti lõika välja suuremad sooned. Muide, maks on väga vitamiinirikas, sisaldades rohkelt nt A-vitamiini. Samas tuleb pidada meeles, et maks töötleb organismis leiduvaid toksilisi aineid, nii et maksa söömisega liialdada ei tasu. 

Keel on samuti eestlaste seas üsna levinud. Keeleliha on mahlane, õrn ja üsna rasvarikas ja lihaseline. Paremaks peetakse veisekeelt, mis on seakeelest ka palju suurem. Enne keetmist soovitatakse keelt hoida paar päeva soolvees. Sobivad keetmiseks, suitsetamiseks, grillimiseks, küpsetamiseks. Keedetud keel sobib külmlauale – niisama viilutatult, aga ka salatite ja tarretiste koostises.

Neerudest peetakse parimaks vasika- ja lambaneere. Neid enne toiduks kasutamist leotama ei pea, sobivad hästi röstimiseks ja vardas küpsetamiseks. Veise- ja seaneerude ettevalmistamine toiduks on veidi keerulisem – need poolitatakse ja puhastatakse soontest ja liigsest neerurasvast, siis leotatakse külmas vees, kupatatakse, loputatakse külma veega ja alles siis kasutatakse toiduvalmistamiseks.

Süda on tugeva-taise sidekoega, mistõttu sobib eelkõige aeglaseks  ja keetmiseks ja hautamiseks. Ettevalmistamiseks tuleb süda lahti lõigata ja puhastada soontest. Siis tuleb süda loputada ja leotada, et veri kätte saada.

Kops ja magu on väiksema toiteväärtusega. Kasutatakse eelkõige keedetult, kastmes hautatult ja täidiste valmistamiseks.

Veri kuulub kindlasti verivorstide ja verikäkkide koostisesse, mis nüüd, veidi enne jõule, on kindlasti sagedased külalised me toidulaual. Veise veri on paksem, kui sea veri.

Teen siis algust.

Täidetud magu on nii mõnigi kord meie pidulauda kaunistanud, juhised selle tegemiseks olen saanud oma vanaemalt. 

Kui sobib, siis ma ei hakkagi siia pikka juttu ümber kopeerima, kes soovib, saab blogist täpsemalt lugeda.

Keel tarrendis.

Väga maitsev on ka keelekaste.

Alles tegin kamararulaadi.

oh väga tore teema, ma pole jõudnud oma fotosid arvuti laadida, aga just tegin keelt ja maksapasteeti jälle

Pille kirjutas:

Keel on samuti eestlaste seas üsna levinud. Keeleliha on mahlane, õrn ja üsna rasvarikas ja lihaseline. Paremaks peetakse veisekeelt, mis on seakeelest ka palju suurem. Enne keetmist soovitatakse keelt hoida paar päeva soolvees. Sobivad keetmiseks, suitsetamiseks, grillimiseks, küpsetamiseks. Keedetud keel sobib külmlauale – niisama viilutatult, aga ka salatite ja tarretiste koostises.

See on nüüd küll selline kooskokkamine, mille raames ma nagunii koos kokkan. Nimelt oleme suured keele-sõbrad, mh isegi lapsviripillidest mõningane osa. Aga ma pole kunagi teadnud, et keelt peaks soolvees hoidma.

Pille, kas sellel on mingi põhjendus ka?

Fre kirjutas:

Nimelt oleme suured keele-sõbrad, mh isegi lapsviripillidest mõningane osa. Aga ma pole kunagi teadnud, et keelt peaks soolvees hoidma.

Pille, kas sellel on mingi põhjendus ka?

Ei oskagi kohe öelda - homme olen kokakoolis, vaatan, kas mõni pedagoog oskab öelda. Aga veisekeele puhul tõesti soovitatakse eelnevat soolvees leotamist. Seda teeb nii meie raudvara Salme Masso kui ka brittide tippkook Fergus Henderson (vt nt seda vahvat illustreeritud fotoseeriat veisekeele valmistamisest; blogija hoiab keelt lausa nädala soolvees ja alles siis keedab. Parandavat maitseomadusi).

Spidur kirjutas:

süda, keel, maks, seajalad (ka kanajalad), kanapugud olidki nõukaajal lapsepõlves põhiliselt teemaks. mingeid sisefileesid või singikänkraid küll eriti ei mäleta...

Sama siin. Meil töötas tädi Ranna sovhoosis, nii et kanakaelad ja kanapugud olid pidevalt laual (pidupäevadel ka suitsukanarulaad jms ) Esimest jälestasin südamest, aga kanapuguraguu meeldis väga. Kindel plaan selle kooskokkamise käigus proovida jälle..

Maksakaste on meil üsna tavaline toit kui turul käinud olen. Lambamaksale lisan tihti ka punast paprikat, sibulat ja porgandit ning hautan nagu pajarooga.
Aga pilt siis ühest tavalisest maksakastmest.

Mina jään kahjuks sellest teemast kõrvale. Jube kahju küll, aga mul ei ole õnnestunud end harjutada armastama ühtki neist roogadest. Väike kadeduseuss on sees küll, kui teie ilusaid üllitisi vaatan. Aga mis teha, äkki 10 aasta pärast, kui ma usinalt maitsen

Ssille kirjutas:

Teen siis algust.

Täidetud magu on nii mõnigi kord meie pidulauda kaunistanud, juhised selle tegemiseks olen saanud oma vanaemalt. 

Kui sobib, siis ma ei hakkagi siia pikka juttu ümber kopeerima, kes soovib, saab blogist täpsemalt lugeda.

Keel tarrendis.

Väga maitsev on ka keelekaste.

Alles tegin kamararulaadi.

neid retsepte uurides, tekkis hirmus isu järgi teha.
täna käisin selveris, aga siseelundeid ma ei märganud kusagil. homme külastan siis päris lihapoodi.

Vaatan maksatoitude retsepte ja ei leia retseptidest komponenti, ilma milleta ma maksatoitu peaaegu ei teegi, olgu see siis kaste või pasteet - seened, kuhu jäävad seened?

Pille kirjutas:

Kanapugusid nägin viimati Pirita Selveris, aga külmutatud kujul.

Ma just arutasin omaette, et pugudele ja südametele vist külmutamine midagi väga halba ei tee? Niigi sellised vintsked tükid.

Meil oli ka siis eile koorekastmes hautatud kanapugud, lisandiks kartulipuder. Mees sõi kolm (!!!) portsu, limpsis kahvlit ja kiitis. Pilti ei teinud, sest toidul mingit eriti kaunist välimust ei olnud. Nüüd tuleb südamelihaga midagi välja mõelda.

mina tegin keedetud keelt, lihtsalt võileiva peal söömiseks, retsepti leiab siit.



ja maksapasteeti