Olen "Granaatõunasuppi" lugenud. Teised asjad, mida sa siin mainid, nendega ma pole kursis, olen lugenud vaid esimest, "Nagu šokolaadikeeduvesi" ja nendes raamatutes on midagi sarnast küll. Nii et kellele üks meeldib, võiks ka teist proovida. "šokolaadikeeduvees" on ainult see imepärane maagiline realism, seda "graanatõunas" ei ole, nii et see on natuke tavalisem ja igapäevasem, argisem, aga samas on selles raamatus selline kuldne ja soe atmosfäär ja retseptid on ka põnevad.

marit kirjutas:

mind hakkas huvitama raamat "nagu shokolaadi keeduvesi"
kas keegi oskab öelda, kas seda müüakse veel kuskil?

Vaatasin järele, Raamatukois  täitsa olemas.

kas raamatukoist peab raamatut internetist tellima?
pole kunagi seda teinud, kas neil poodi ei ole kuskil, kuhu ise järele saab minna?

tänud! uurin asja

Ajakirja MUUSA Isuärataja lisas* soovitati järgmiseid raamatuid (lähemalt loe Muusast või
Delfist):

* Leonardo köögimärkmed ehk "Romanovi koodeks"
* Banana Yoshimoto "Köök"
* Ray Bradbury "Võilillevein"
* Vaal-galerii/Eesti Peakokkade Ühendus "Maaliline gurmee"
* Laura Esquivel "Nagu šokolaadi keeduvesi"
* Anthony Capella "Armu toit"
* Peter Mayle "Aasta Provence’is"
* Paul Reiser "Kahekesi"
* Marlena di Blasi "Palazzo perenaine. Kodu leidmine Umbrias" (järg raamatutele "Tuhat päeva Veneetsias" ja "Tuhat päeva Toskaanas")
* Jussi Talvi "Gastronoomia ajalugu"
* Inna Põltsam "Söömine-joomine keskaegses Tallinnas"

* Mina sain oma koopia Tallinna Kaubamaja kodutarvete osakonnast.

Vaata kui tore, ma just kavatsesin siia natuke lisa kirjutada, sealhulgas tutvustada ka Muusa valikut ja Peter Mayle raamatuid

Aga mõned raamatud on veel varuks, teksti viimistlemine võtab ainult palju aega

Kui sind huvitab ajalugu ja sind huvitab toit, siis miks võiks olla veel parem kui raamat toidu ajaloost?

Inna Põltsam „Söömine-joomine keskaegses Tallinnas”
Raamatu aluseks on 1996. aastal Tartu Ülikooli juures kaitstud magistritöö, mille teksti on täiendatud ja lisatud illustratsioonid.
Sissevaade keskaegse Tallinna söögi-joogikommetesse, üldsegi mitte igav ja akadeemiline. Kuna söömisel-joomisel on ajaloos oluline osa, siis saab siit palju teada ka lihtsalt Tallinna mineviku kohta. Lõpus on ka valik tolleaegseid retsepte – imestamiseks ja järeletegemiseks

Tim Richardson „Maiustused. Kompvekkide ajalugu”
Raamat maiustuste ajaloost.
See on ehk tõelistele fännidele. Mina olen küll juba kaks korda seda raamatut lugenud. Autor on suur maiustustesõber ja on ette võtnud retke läbi kogu maailma, et tutvustada erinevate maade maiustuste ajalugu ja kujunemist. Ta tutvustab ka praegu toodetavaid maiustusi, sealhulgas Eesti omi.
Raamatu väärtust alandab kahjuks masendavalt vilets tõlge (lauses raisins and currants on currants tõlgitud sõstardeks!, jne) ja ei mingeid joonealuseid märkusi. Misasi on altee? Ilmselt marshmallow . Aga rabarberi-munakompvek? Veidi vaieldav võib olla ka autori liigitus ja teemadevalik. Hoolimata neist vigadest on raamat huvitav ja loetav, suhkru- ja selle tootmise ajaloost saab igal juhul palju teada ning koos sellega ka üldse maailma toidukultuuri arengust.

Mirja von Knorring „Elav gastronoomia”
Mirja von Knorring on gastronoom* ja kosmopoliit, Cordon Bleu diplomiga kokk, kes viib lugeja retkele gastronoomia ajalukku ja tänapäeva. Raamatus peatub ta pidude ja pidustuste ajalool, toitude kujunemislugudel ning vaatleb põhjalikult mõjutusi, mis on kujundanud tänase toidukultuuri.
Autor räägib palju mahetoidust, sellest miks peaks sööma kodu lähedal valmistatud toitu ja vältima suurtootjate valmistoite; need teemad läbivad kogu raamatut. Ta võrdleb toitu kunsti ja muusikaga. Terves peatükis kirjeldab ta kunsti ja kunstnike seost toiduvalmistamisega. Ära on toodud ka paar retsepti, mis on olnud inspireeritud kunstnike loomingust või lausa kunstniku enda loodud.
Erilist praktilist teadmist siit ei saa, kuid selle lugemine mõjus kui inspiratsioon ja värske tuulepuhang Ja kogu aeg oli vajadus midagi lugemise kõrvale hammustada

Kes või mis on gastronoom, saate teada raamatust

Lapsemeelsetele

Hannu Mäkelä „Hobune, kes kaotas prillid ära”.
Selles raamatus keerlebki suur osa tegevusest toidu ümber. Alustades sellest, et Hobuse prillid jäid vihaselt külmkappi juustukupli alla ja lõpetades Meiereis ühise juustuvalmistamise- ja müügiga. Sekka ka teekeetmist ja konservide kasvatamist. Muhe ja südantsoojendav lugemine igas eas inimestele.

Jaan Kross „Mardileib”
Kui nami-namist ei leia, siis siit raamatust saab teada, kuidas õigesti martsipani valmistada!

Ja muidugi tuntud gurmaani Gerald Durrelli Korfu-raamatud! ”Minu pere ja muud loomad”, „Linnud, loomad ja sugulased” ja „Jumalate aed”. Korfu- ja toiduteemasid võib leida ka kogumikest „Piknik ja teised võrratud lood” ning „Ema mehelepanek ja teised lood”.
Kirjeldused suurejoonelistest pidudest ja lõunasöökidest, sellest kuidas vaene ema kogu sellele pere ja külaliste hulgale hommikust õhtuni süüa keetis ja mida ta keetis! Kõik need oliivi- ja küpressisalud, viinamarjadest veini ja oliividest õli pressimise ja öiste kalapüükide kirjeldused. Külaskäik toidunautlejast krahvinna juurde, kelle poolt Gerryle pakutud lõunasöögist oleks ilmselt saanud söönuks pool siinsest foorumiseltskonnast . Tõeline õnnelik lapsepõlv!
Lühijuttude kogumikes on igasuguseid, nii tegelikkusel põhinevaid kui väljamõeldud jutte. Näiteks tore jutuke ühest kõrgesti austatud Prantsuse trühvliseast. Trühvlisõpradele kohustuslik! . „Michelinimees” aga räägib sellest, mida kõike üks restoraniomanik on valmis tegema, et Michelini tärni saada. Üleüldse on igas tema raamatus alati ka natuke toidust juttu, tõelise gurmaanina ei pääse ta sellest üle ega ümber.

Tiina kirjutas:

Kergemat lugemist varsti saabuvaks suveks:

Peter Mayle „Elu Provence’is”
Oma elust Provence’is on Peter Mayle kirjutanud päris mitu raamatut. Tema raamatud räägivad sellest, kuidas inglane end võõras keskkonnas sisse seab. Kohalike olude, inimeste, toidu ja looduse võluvad kirjeldused koos hea huumorimeelega teevad sellest nauditava suvelugemise.
Praegu avastasin üllatusega, et eesti keeles on temalt ilmunud tervelt seitse raamatut! Usutavasti on ka kõik teised sama muhedad.

Tom Stone „Suvi Kreeka tavernis”
Raamatu autor kirjeldab oma elu Kreekas, täpsemalt aastat töötamist  tavérna’s “Ilus Helena” Patmose saarel. Autor oli elanud Kreekas elanud juba aastaid, kui  otsustas võtta vastu Theológose pakkumise koos restorani pidada. Seal avastas Stone enda suureks üllatuseks, et ta ei ole enam vana sõber või patroon, vaid konkurent ja teenindaja. Raske töö ja Theológosega jagelemise kõrval oli ka palju rõõme – saare kaunis loodus, aastatepikkused sõprussuhted ja edust tekkiv adrenaliin, kui kumu Stone’i suurepärastest roogadest levima hakkas ja kui õhtusöögile tuldi jahtidega isegi Mykonoselt. Kõigel kaunil on aga lõpp, ja nii saabus augustis lõpp ka Tom Stone’i tavérna-karjäärile.
Raamatu muudavad eriliseks “Ilusa Helena” menüü ja sellele järgnevad Tom Stone’i retseptid, tema variatsioon traditsioonilisest Kreeka tzatziki’st, tema enda retsiinakana ja moussaka.

mayle omad olid kõik toredad lugeda. itsitada saab mõnuga. Pille käest laenatud seriaal temast oli ka mõnus.

kindlasti tasuks lugeda eelmise aasta lõpus ilmunud Andreas Staikose "Kulinaarseid armusuhteid" - meeleline ja nauditav ning väga hästi tõlgitud ja toimetatud raamat. retseptide hulgas merisiilikusalat ja patsas (lamba või vasika maost ja jalgadest valmistatud roog). kreeka köögist juttu muidugi.

Viimati muutnud Kripka (2008-04-02 20:51:53)

Avameelselt köögist... noh, ma ei ole üheski suures köögis töötanud ja võib-olla, et see mis ma tõe pähe võtan, on tegelikult kõik fiktsioon, aga igatahes mulle tundus, et seal kirjeldati nö köögielu päris ilusti. Kuigi "ilus" on vist nüüd nende köökide kohta suhteliselt vale sõna...

Ja lisaks sain sealt endale paar head harjumust, näiteks kasutan hulga rohkem võid toidutegemisel. ja otseses mõttes HUVITAV raamat minu jaoks vähemalt.

Mul ka nüüd Anthony Bourdaini "Avameelselt köögist" läbi. Nõustun igati Marjuga, et huvitav raamat oli.
Vaid mõned märksõnad: Toit on seks. Toit on valu. Margariin EI OLE toiduaine. Pann peab olema raske. Mina teie asemel ei telliks kunagi esmaspäeviti kala ja pühapäeviti hilist hommikusööki. Nii et tahad saada peakokaks? Ikka tõesti, tõesti, tõesti tahad? Tere tulemast minu maailma!

Väga värvikas kirjeldus ühe koka liikumisest tippu. Läbi narkootikumide, alkoholi, loobumiste; üldsegi mitte kena ja glamuurne elu. Mina ei tea, kas restoraniköökide köögipool () on tõesti selline, nagu Bourdain kirjeldab, aga kui on, siis ma saan aru küll, miks ainult tõeliselt tahtejõulised ja pühendunud tippu jõuavad. Ja miks nende seas nii vähe naisi on.