Tervit,
ei osanud seda teemat kuhugi paigutada, et kas "kartul" või "lapsed" vms. Aga äkki keegi märkab-kommenteerib.

Sepitsen juba pikka aega et teeks kodus ise friikartuleid. Kunagi vanasti olen teinu ja täitsa OK oli, mul oli isegi mingi jube tädimootoriga aparaat millega sai ühest kartulist vops õige kujuga pulgad. See selleks. Aga ma ei mäleta täpselt mille sees ma tegin ja kui kaua jne. Ühesõnaga. Kui mul on toored kartulid kangideks lõigatud, siis tuleks õli kuumaks ajada. Kui kuumaks? Mis tüüpi nõu peaks olema? Teflon vist ei kannata, kas tavaline roostevaba oleks OK? Muidugi võiks see olla sobiv challenge minu (lollakale) Matador-pannile. Kaua sellised friikad küpsevad? Mida veel silmas pidada?

Postitus tundub piinlikult sarnane küsimusele "kuidas keedetakse makarone"....

Meil mees teeb ise suure kõrgeäärse panniga, ajab õli tuliseks, siis kartulikangid sinna sisse ja praevad, kuni ilusti pruunid. Siis tõstab majapidamispaberi peale nõrguma, kui nõrgunud, paneb peale soola.

Mina proovisin ükskord ahjus teha, läksid kuivaks ja lõpuks kõrbesid ära ka :) Aga lugesin just hiljuti ühest blogist õpetust friikartulite tegemise kohta, kus kartulit mingi hetk õrnalt keedeti enne (sealt blogist viidatud täpsem retsept on siin )... Aga minu meelest jäävad need rohkem nagu ikkagi ahjukartulite moodi...

Kartulipulgad tuleb hästi läbi pesta, liigne tärklis pealt maha, ise pesen mitu korda. Tegelikult peaks friikaid praadima kaks korda, alguses ca 125c-130c juures küpseks, siis drain, õli ajada 180c-185c kraadi kuumaks ja seejärel praadida krõbedaks. Paberile nõrguma ja sool kuumadele kartulitele.

Ise eelistan rohkem peenikesi, matchstick friikaid ja olen paar korda teinud. Tuleb hea välja küll. Viimases "Jätku Leiba!" saates räägiti, et friikate jaoks on kõige parem kasutada friikate jaoks aretatud kartuleid. Mainiti kahte sorti, Agriga ja Kamilla? Midagi niimoodi kuuldus.

Meil oli siis täna esimene katsetus. Teine ka kohe otsa kuna esimene ei õnnestunud eriti hästi - kõrvetasin ära lihtsalt. St tegin liiga peenikesed pulgad ja lasin liiga pruuniks. Teisel katsel olid ilusad kuldkollased, aga maitsesid kuidagi väga kuivad. Ei teagi nüüd kas on kartuli sordi viga vm. Järgmine kord proovin Marju viidatud õpetuse järgi, tundus huvitav.

The Independent'is oli artikkel "How to cook the perfect chips".

Peel and chip 400-500g potatoes, then wash thoroughly.

Boil large pan of salted water. Add chips and return to boil, then reduce to gentle simmer (no bubbles) for 10 minutes.

Remove chips from water and leave to cool on a cake rack. When cool, chill in fridge.

In a heavy-bottomed saucepan, heat 1.5 litres of groundnut oil to 130C. Using mesh basket, fry chips for nine minutes. It is best to fry in smaller batches.

Remove basket and shake to remove oil. Cool chips on cake rack, then chill in fridge.

Just before you are ready to eat, heat oil to 190C. Use mesh basket to fry chips for 2-3 minutes until golden. Cooking times can vary with different hob sizes and potato varieties so keep a close eye on colour of chips. Drain chips, then spread on double layer of kitchen paper. Serve immediately.

Uhh, friikad võiksid ikka fast foodi kategooriasse jääda, mumeelest see koorimine, pulkadeks lõikamine, loputamine, õlis küpsetamine, nõrutamine jne on isegi nats liiast tulemust arvestades. Nii ongi friikad meil salasöök, mida saab ainult siis kui emaga koos on kodus üks imikueast väljas olev laps, sest kahele inimesele ma veel viitsin teha aga suurem kamp näljaseid oleks liiga piinarikas.

Kas oskab keegi Sipsicut aidata?

Ja jah...Need on kõik need tavapärased retseptid...Ma pean silmas tegelikult veits teistsuguseid friikaid. Kui kellegil õnnestub Belgias või Hollandis kusagil kiirtoidu kohas peatuda ja juhuslikult seal müüdavaid ebatavaliselt pruune friikartuleid kohata, siis tuleks neiks kindlasti proovida.

Ja kindlasti pärida chef de partie käest, kuis ta neid teeb :) Need ei ole lihtsalt friikartulid...

Seal on mingi hull story taga...Ja peaks kindlasti teada saama, kuis see käib...Et Tallinnas oleks ka koht, kus neid ülimaitsvaid friikaid süüa saaks.

Ei proovi aidata aga veidi uurides tundub tegemisviis veidi teisem kui ise siiani teinud olen.

Kartulid kooritakse, pestakse põhjalikult et tärklist vähem sees oleks, kuivatatakse korralikult, frititakse esimesel korral kuni kuldse värvuse saamiseni (temperatuur kõigub 140- 160ni) siis jahutatakse maha ja frititakse (180) kuni pruunika värvuseni. Rasvades pidi parima maitse andma loomarasva kasutamine aga ka oliiviõli pidi hea olema (mitte külmpress siis).

Minu tegemisest erineb see niipalju,et ei kuivata alguses kartuleid täielikult ja frittimise vahepeal täielikult maha ei jahuta kartuleid. Pruuni värvust saab kui kartuleid kuumast õlist õhu kätte tõsta ja tagasi õlisse panna ... aga vaevalt see erilist maitset sinna juurde annab .

Just, just... See on ikka mingi konkreetne glasuur - või ehk mingi kleepuv kaste...

Tähendab, et simene etapp friikate tegemisest on selge Kujvatamine, pesemine , vahepeal lasta jahtuda ja siis veidi krepkama temperatuuriga veelkord friipraadida.

Püänt on tegelikult selles osas, mis edasi saab... Ja see huvitab mind eelkõige.

natuke uurisin veel .. belgia friikartulite tegemisel tempretaruur peaks olema 150/175 kraadi, tehakse jahustest kartulitest pestes tärklise välja, ajalooliselt tehti neid veise rasvas. Aga kastet kui sellist ei ole kuskil kirjas - ikka ja alati on maitsestamiseks soola ainult kasutatud.
Ise olen Hollandis söönud aga ei mäleta et oleks mingi kaste vms olnud seal :( (ainult tavapärased kastmed)

Nii, nüüd oskan öelda et friikad nagu friikad ikka (veidi teistsuguse valmistusviisiga) aga neil on palju erinevaid kastmeid mida siis kartulitele lisatakse. Arvata võib, et see kleepuv asi oligi kaste mis eraldi juurde tehtud :)

Ma olen küpsetanud 5-6 min 170°C juures, jahutanud ja siis teist korda 4 min 190°C juures. Lemmiktelekokalt ?ppisin :D Aga p?him?tteliselt peaks Belgia friikate retsept seisnema lihtsalt kartulites - tuleb kasutada friikartuli kartuleid (bintje on üks sort) - ja siis tuleb neid kartuleid kaks korda küpsetada. Parim fritüürirasv sisaldab mitte ainult loomarasva, vaid lausa hobuserasva :) Kui friikartulite juures miskit saladusega looritatud on, siis see rasvasegu. Aga ma kardan, et ma söön fritüürimenüüd isukamalt, kui mul sest segust päris täpset ülevaadet pole. :P

Standardina süüakse friikaid ikka majoneesiga, parim on muidugi isetehtud. See kleepuv ollus k?lab stoofvleessaus'ina - loomalihahautis ?lles :)

Hervé This väidab oma molekulaargastronoomia raamatus, et 12 mm läbimõõduga friikate puhul on ideaalseim selline režiim (kuigi jah, eks see oleneb ka kartulisordist):

7 minutit 180-kraadises õlis ning pärast veel 200-kraadises õlis senikaua, kuni kartulid on kaunilt kuldpruunid.

Belgalsest Peter "Tuhat-tähte-ja-kokamütsi" ;) Goossens alustas telekas oma klassikute saatega ning tegi esimesena just steaki friikartulitega. Tema järgi tuleb kartulid 1 cm läbim??duga kangideks l?igata ja k?igepealt 160°C juures veiserasvas u 6 min küpsetada. Seejärel maha jahutada (kusjuures külmkapp rikub friika maitse!) ning 180°C maapähkli?lis kuldkollaseks küpsetada. Nii, et perfektsete friikate saamiseks peab majapidamises kaks "fritpot"-i olema :)

No kuna kõikidel belglastel on üks olemas, siis neil on vaid ühte lisaks vaja. Eestlastel tuleks kaks tükki juurde muretseda :) (Meil oli Edinburghis ühikas nii hästi näha, mis on elus olulised. Ei olnud ühtki hiinlast-taiwanlast ilma riisikeedupotita ega belglast fritterita :D)

Ma kardan, et see on miski kohaliku majanduse edendamise programm :D Kuigi uue soetamisel v?ivad t?elised "fritüüripeded" kohe kahe auguga frittereid kaaluda, mis esialgselt t?enäoliset pigem erinevate ?litemperatuuride kui ?lisortide tarbeks tehtud.

Ei see ega teine. Võtsin siinsest foorumiteemast šnitti - lõikasin kangideks, pesin tärklise maha, siis esmalt 160kraadises õlis, paberile nõrguma, siis 180kraadises õlis kenasti pruuniks. Uuesti paberile ja siis soolahelvestega üle riputada. Jube nikerdamine - mul oli väike pott ja mitu inimest laua taga. Õnneks aitasid Mann ja Vernanda liha ja kastmeid teha ;)

Meie pere libafriikad käivad niimoodi, et kartulid lõikan pulkadeks, pesen külma veega läbi, nõrutan ja ajan tugevasse külmutuskotti. Peale läheb Meira kartulikorrutajat (kuidas ma küll sain ilma selleta elada), ette nähtud kogusest küll veidi vähem, nats soola ja parasjagu õli. Kilekotile sõlm peale, loksutan kraami korralikult segi, panen ahjupannile ja küpsetan praeahjus. Tulemus ei ole sama krõbe kui päris friikad aga ausalt öeldes ei jaksaks ma neid viiele inimesele muidu toota. Eelkirjeldatud variant on aga väga kiire ja mugav, erinevalt ahjukartulitest saab söök valmis imesiva.

Fre, mis on kartulikorrutaja? :)

Meie koduses slängis, tegelikult Meira kartuliglasuur