Ei tea, kas just siia teema alla sobib, kuid...Tekkis selline küsimus, et millise maksumusega toitu peavad siinsed olijad-tegijad soodsaks? Nt siis maksumus ühe inimese kohta või kogu toidu maksumus. Või mida tehakse siis, kui tõesti on raha otsakorral?

lisan siis ühe küsimuse veel: kas on midagi, mida ei osta just hinna pärast?

maksumust inimese kohta ei ole toitu tehes arvutanud. mul on kombeks käia poes harva, aga menüüd ette planeerides. ostan ära 3-4 päevaks (vahel jätkub ka kauemaks) vajamineva toidu, kusjuures ostunimekirja koostan plaanisolevate retseptide järgi. kui midagi jooksvalt lõpeb, siis hüppan läbi balti jaama siseturult või kohalikust nurgapoest. nii ongi raske konkreetse toidukorra hinda arvutada.

aga odavatest toitudest. minu kogemuse järgi on üpris odavad ja toitvad eesti rahvuslikud toidud :D
oa- ja hernesupp, mulgipuder, hapukapsasupp, kruubipuder, ahjukartulid lihakillu ja verivorstidega, köögiviljahautis lihaga ehk ühepajatoit .... mõni ehk põlgab liiga lihtsakoeliseks, aga mina kohe pean neid toite vahel saama, mulle meeldivad. eriti tekib sellise toidu isu muidugi talvel.

kartulitoidud on ka odavad, toitvad, lihtsad valmistada ja hõlpsasti varieeritavad.

üldiselt kui on soov hetkel toidule vähem kulutada, siis vaatan kapid läbi ja teen mõttes väikese kalkulatsiooni, millest midagi saaks ja mida oleks juurde vaja osta. sageli selgub, et polegi poodi asja, saab "jääkidega" läbi ajada.

hinna pärast olen ostmata jätnud veise sisefileed, mida hirmsasti armastan, tuunifileed, austreid.

ahjaa, mina pole küll proovinud seda ise teha, aga värske pasta ja isetehtud pelmeenid pidid hästi soodsad tulema. tõsi küll, see nõuab mõningaid alginvesteeriguid, näiteks pastamasinat või pelmeenivormi (kuigi olen kuulnud ka klaasiservaga tehtavat).

Ei arvuta kunagi maksumusi välja, et pea vajalikuks, sest ema ostab tavaliselt mulle kõik söögitegemise asjad, kui talt midagi tellin. Muidugi ma ei vaata selliseid retsepte, kus on mingid võõrapäraste nimetustega koostisained (Ma arvan, et need on kallid).
Hinna pärast ei osta mascarpone juustu :P. Ükskord ema tõi mulle poest, kus oli parim enne kuupäev 2 päeva pärast saabumas. Ta sai need poole hinnaga.

Oi, asju, mida hinna pärast vaid pidupäeval ostan, on liiga palju, et neid üles lugeda.
Pigem eelistan siiski süüa kvaliteetset ja vähem kui ebatervislikku ja rohkem - et siis nt. ikka liha ja mitte vorsti, juustu ja mitte juusutulaadset toodet, võid ja mitte margariini, jne.
Tervis ei ole see koht, mille arvelt kokku tohiks hoida.

Aga tihti on selliseid kalleid asju, mida korraga osta on kallis, aga kulub vaid lusikatäis. Igasugu maitseained ja kastmed näiteks, mis lõpp-kokkuvõttes toidu hinda väga ei tõstagi, aga maitset aitavad palju.

Kui raha on mingil põhjusel tõesti otsakorral, siis on enamasti kapis hunnik kuivaineid, pastat, kaunvilju ja sügavkülmas hakkliha või külmutatud valmistoitu, mis sel juhul hästi passivad. Hoidistest ei ole ka harilikult puudust.

Kui aega või raha ei ole, et mingeid delikatesse teha, siis vaatan kapist kuivained, sügavkülmast lihakraami ja sahvrist moosid-salatid üle ning kombineerin neist midagi.

Enam ei osta, kuigi väga maitseb, mozzarellat - mu meelest on hind kole kõrgele aetud.

olen päris kooner inimene. raha puuduse pärast paljast kartulit pole aastaid söönud, aga hinda vaatan poes alati. liha me eriti ei tarbi, nii et selle koha pealt on kulutused väiksemad. ei osta väikseid totsikuid kokku - a la jogurt või kohupiimadessert, kohukesed vms üheks korraks söömiseks. piima tarbimine on ka vähenenud, kui mu mees peab valima, kas ta ostab omale paki piima või tahvli shokolaadi, siis läheb käiku ikka viimane variant. leiba olen vähem ostma hakanud ja rohkem ise tegema. eelpoolmainitud värske tuunikala, austrid, mascarpone ja mozzarella ei ole ka minu igapäevasel toidulaual.

meil üldiselt nii, et ega eriti ei vaata, mis korvi minev maksab, pigem vaatan, et ikka korralik asi oleks (või ikka vähemalt 80% ja munad võimalusel ökod jne), ühe toidukorra maksumust ei oskaks kuidagi välja arvutada.

ainus asi, mida ostes kergeid süümekaid tunnen on vahtrasiirup, kuid õigustan end sellega, et elukaaslasel meeallergia ja siis saan retseptides mee vahtrasiirupiga asendada.

Üldiselt eriti hinda ei vaata... aga mõnikord näiteks vaatan hoolega just, ühesõnaga kuidas parasjagu raha on... aga kui nt juustkukooki teen, siis torkab küll silma, et raha kulub... (ja üldse igasugused juustuga toidud, nagu siin eespoolgi mainitud) või siis kui üliharvadel juhtudel miskipärast mingit liha olen ostnud, siis olen kah enam vähem pikali kukkunud, et jeerum kui kallis asi :)

Tavaliste toodete hindu ei vaata - kui vahest vaatan siis ehmatan täiega. Ntx kui pöörata thlp mingite paremate saia-leivatoodete kilohinnale (palju maksab kukkel Nukitsa kilo???). Meil on odavate toitude teema päevakorras seoses sellega, et pidevalt on maja juures pooleli ehitustööd ja tihti elavad sellega seoses meie juures maalt pärit töömehed, kellele pean igapäevaselt kokkama. sellest tulenevalt on kaks odavtoidu reeglit küll:

1) peaaegu kõigest saab teha "järgmise päeva omletti" (kn, hapukapsast vist ei saa)

2) vähe on lihtsaid töömeestetoite mida väikese koguse puhul käepävaselt konservubadega täiendada ei saa

No pole just gurmeereeglid, aga ikkagi.... kui odavus on oluline eesmärk.

Ma ei tea, kas ma olen hinna pärast millestki loobunud ka otseselt (mida varem oleks tarbinud). Tihti ei raatsi osta mingeid huvitavaid kindla rahvusköögi juurde kuuluvaid souste-pläuste, mida läheb vaja 1 tl, aga pisike purk maksab 100 krooni. Ja kui üldiselt ei oskaks selle purgiga midagi peale hakata. Viimastel kuudel pole ostnud granaatõunu (kilo hind ca 90 krooni) ja nädalavahetusel jätsin ostmata pomelo, mida muidu olen salatisse pannud...

Mozzarellast loobuda ei suuda. Parmesani asendamine Leedu abijuustuga on minu jaoks vastuvõetavam kompromiss (antagu andeks).

üldiselt sööme perega üsna lihtsalt ja lihtsa toidu puhul ei ole poes vaja näpuga järge pidada, palju üks või teine asi maksab. pastatoodetest eelistan pigem kallimaid, sest kuigi hind ei määra kvaliteeti, on odavad pastatooted tihtipeale väga kehvasti töödeldavad. meil Barillat ei müüda, siis ostan Panzani omasid ja kui aega rohkem, teen hoopis ise. kvaliteetset lihakraami ja nipet näpet saan kokast ema kaudu restorani tarnijatelt tellida aga see on üsna kopsakas väljaminek alati, niiet üritan kiusatusest hoiduda :D kui ei ole parasjagu arbuusi hooaeg, arbuusi ei osta - hind on üle mõistuse ja maitset pole ollagi. viinereid eriti ei osta, kui siis poja soovil rannarootsi peenikesi viinereid naturaalsooles.. (täpne nimi ei tule meelde)

kuna kartul tuleb oma põllult, on hästi rahakotisõbralikud kõikvõimalikud kartuliroad. ja seda meelt on minugi mees, et ükskõik, millisesse vormirooga saab konservube juurde panna - maitset oluliselt ei muuda aga mahtu annab juurde :D

Mul on üks juustukook siiani tegemata, kuigi pikemat aega plaanis, justnimelt seetõttu, et hirmus kulukaks läheb. Kolm pakki Philadelphia toorjuustu juba 90.- ja pisut pealegi ehk, pluss veel kõik ülejäänud... Kui vaese üliõpilase staatusest välja astun, siis teen seda kooki ka :)

Odavad on minu jaoks lihtsad hakklihatoidud nagu erinevad kastmed, lihapallid, vormiroad jne. Tatart, riisi ning makarone leidub kapis pea alati ning nendest on hea midagi "mustadel päevadel" valmistada. Kartulitoidud on samuti kõhtutäitvad, maitsvad ja odavad.

no hindu vaatan ikka eriti viimasel ajal. Elan koos vanematega mistõttu lihtsam, aga ise käin ka palju toidupoes. Hea et isa mu kulinaarseid katsetusi toetab ja nõus tema jaoks igasugu " imelikke värke " ostma. Aga kui raha vähe siis lähevad ka käiku kõiksugu hoidised ja kuivained. Mõnikord on nii hea süüa nt tanguputru ja kõrvale omatehtud salatit.

Lõhe on selline asi mida ostame tihti, aga siis kui allahindlus ja ikka suuremas koguses. Saab mitu päeva suppe, praadi, salatit, suupisteid jm valmistada.

Ja mulle väga meeldib kuivatatud metssea vorst, mis jube kallis. Ning igasugu juuste saab ka palju osta. Viimasel ajal toovad sõbrad Rootsist, Norrast kaasa nt suuri Brie juustu kerasid. Ikka palju soodsam.

Aga kui kainelt mõelda ja kalkuleerida siis saab toidu pealt hästi kokku hoida küll ja sealjuures häid roogi tehes :)

Ausaltöeldes läheb mul ikka kohutavalt palju raha söögi peale. Ma väga ei aja näpuga poes hinda taga aga juustudest võtan tavaliselt, mis sooduspakkumises vms. Vorsti ei osta kunagi, alati sinki ja taisemat (mis on tegelikult üsna kallis), kanaliha pidevalt ja vahest veiseliha ka.

Nr. 1 odavad toidud on mul köögiviljasupid, tomatisupp, kapsahautis hakklihaga. Hirmsasti tahaks osta õiget parmesani aga tavaliselt ei raatsi, asendan Leedu laabijuustuga. Mozzarellat ostan tihtipeale, alati on kapis toorjuustu. Hinna pärast on siiani ostmata jäänud veise sisefilee, kammkarbi liha, austrid, külmutatud keetmata hiidkrevetid... midagi on kindlasti veel aga hetkel ei tule meelde.

Üldiselt olen sama meelt, mis Thredahlia, tervise/söögi arvelt kokku hoida ei maksa ja osta tuleks korralikke ja "ausaid" toiduaineid.

Seni aga tee seda väga maitsvat Manhattani toorjuustukooki - seal on vaid 400 grammi ehk siis kaks pakki Philadelphia juustu vaja :)


Hulgaliselt hakkliha- ja vorstitoitude retsepte.


Minule meeldib väga see Valio Forte juust. Pean tunnistama, et enamus argipäevaseid pastaroogi on mul just sellega üle puistatud :P

Üldiselt ma tegelikult arvan, et söömine on nauding ja selle pealt kogu aeg koonderada on patt :D
Eks me lõpuks proovime need kammkarbid ja sisefileed ja möllud ka ära, olen selles päris kindel :)

Ma arvan et erinevalt suurest osast nami-nami külastajastest kes perekonnainimesed ja suure seltskonna kokkajad olevat tunduvad, esindan mina tihtipeale seda väikest aga olulist kokandusliiki nimega vaese ja üksielava tudengi kööginurk. See klassikaline planeerimine et kuidas eelmise päeva söögi jääkidest järgmised kaks päeva tuletada. Vahel läheb väga eksperimentaalseks, see on lahe.

Muidu olen ka vabakutseline mis tähendab et ühe kuu sissetulek võib kahe või kolme komakohaga siia-sinna kõikuda ja siis ongi nii et parematel päevadel ei ole probleem Tallinnasse sõita ja emale Stenhusis sünnipäeva puhul välja teha (või tõesti kodus sisefilee ja muu mölluga trallida ja poes pimesi kaardiga maksta), raskematel aegadel olen teinud endalegi uskumatuid kõhutäiterekordeid nagu pikema aja jooksul 5-eurot-päevas-Helsingi ja 3-eurot-päevas-Berliin.

Üks jube vahva odavsöök on ahjukapsas, ei tea kas siin ka mingi nime all kirjas on - ahjuvormi sisse läheb pool hakitud kapsapead (mulle meeldib punase kapsaga), pruunistatud hakkliha ja peenikeseks hakitud chilipiprakaunad. Ja siis on ahjus päris kaua kuni kapsas pehmeks läheb. Ma teen seda alati siis kui hakkliha poes allahinnatud on. Ja kuivatatud chilipiprad ripuvad mul anyway seina peal niidi otsas reas, otse Itaaliast toodud :)

Igapäevatoitude hinda pole küll välja arvutanud. Mõned toidud on kindlasti soodsamad, nt hakkalihaga mõni vormiroog või ühepajatoit. Uhkemad pidupäevakoogid tulevad teinekord üsna kallid, kuid ega ma selliseid iga päev teegi.

Vaatan poes kõikide asjade hinda, mida ostan. Ostan ka kallimaid asju, kui olen selle eelnevalt läbi mõelnud. Spontaanseid kalleid oste ma ei tee. Samuti ei osta ma külmkappi seisma asju niisama igaks juhuks, ikka plaan peab olemas olema, mida sellega teha, sest toidu ega toiduainete äraviskamist ei kannata ma silmaotsaski.

Minu jaoks on samuti kallid mereannid ja juustud, eksootilisemat sorti asjad, magusad asjad. Ökopoed on kallid, seal käin ma mõnikord lihtsalt uudishimust, mitte nii väga teadlikult kaupa ostmas. Siiski, siiski -- uus avastus ühes ökopoes oli palmirasv, mida mees tahtis praadimise jaoks. Kilohind oli 100 kr. Algul pidasin kalliks, aga siis taipasin, et või on ju praegu täpselt samas hinnas. Aga jah, näiteks munade eest ei ole ma nõus kõrgemat hinda maksma lihtsalt seetõttu, et nad on ökomunad.

Ma arvan (ja tundub, et mitmed teisedki siin), et munade pealt ei tohiks küll kokku hoida... Kasvõi juba seepärast, et mitte toetada seda jubedat puurikanapidamist.

Mina olengi selline, et alati nõus kõrgemat hinda maksma kui tegemist mahetootega. Või väiketootjaga. Näiteks olen peaaegu täielikult loobunud valge suhkru kasutamisest, selle asemel kasutan toor-roosuhkrut. Eelarve hoian tasakaalus sellega, et käin harva supermarketites (esmatarbekaubad saan kohalikelt talunikelt või kasvatan ise, liha on meil ka omast käest võtta, juurikad tulevad turult), ostan väga vähe vorsti-sinki, poolfabrikaate ja valmistoitu. Mingi aeg märkasin, et kui suures poes käisime, siis alati sai ka natuke saiakesi-mahla tagasiteele ostetud, mis lisas arvele hea mitukümmend krooni.

Ma ise ostan marketites alati rohkem, kui plaaninud olin, seega on kindlam saata mees nimekirjaga. Tema tuleb alati tagasi täpselt sellega, mis kirjas oli, ei mingeid emotsioonioste :)

Sama siin, kui võimalik siis eelistan ikka ökotoodet või väiketootjat (hea kui veel kaks ühes!), aga alati pole võimalik, eriti Saaremaal. Kodus kasutame valget suhkrut ainult haruharva - kui näiteks magustoidu või jäätise valge värv fotograafilisest seisukohalt tähtis on (punastavat smailit siia vaja). Sooviksin, et Kuressaares oleks selline hea turg nagu Tallinnas.

Meil on küll rahalise korraga nii, et proovin, et ühe päeva poeskäik ei läheks üle 100.- Muidugi see eeldab iga palgapäeva korralist kuivainete, konservide, kompottide (armastatakse meil omas mahlas tomateid), maitseainete ja igaks juhuks ka külmutatud juurikate ja friikartulite jms. ostmist.

Liha toome kas maalt või turult tuttavate müüjate juurest. Maiustused- kuivatatud pähklid jms. Ning palava päevaga külmutatud herned. Need on esiteks magusad ja teiseks jahedad.
Kartuli ja juurikad saame ämma juurest, Muna-või-juustu-piima samuti. Kohupiima ja sõira teen ise.

Ning sügiseti vaaritame boršisuppi jms. sisse. Salateid vähem- neid eelistatakse värskeid meil.

Ja nii kaua, kuni jäätisemasinat veel pole, tuleb see ka poest osta ilusate ilmadega :D

Liiseli kirjutas: ... Näiteks olen peaaegu täielikult loobunud valge suhkru kasutamisest, selle asemel kasutan toor-roosuhkrut.

Kas te teate, kuidas meie kaubanduses müüdavat roosuhkrut tehakse? Olles töötanud toiduainetööstuses, saan väita, et meie kaubanduses saada olev roosuhkur või muu pruun suhkur ei ole midagi muud, kui tavaline valge suhkur, mille terad on kaetud karamellikihiga. Kahju, eksju?
Mina kasutan nii valget kui pruuni suhkrut, aga pruuni suhkrut pigem just selle karamellise nüansi pärast, mitte siiras usus, et see on vähem töödeldud.

Pruun suhkur. See pole muud, kui melassi või karamellisiirupiga pruuniks värvitud valge rafineeritud peensuhkur. Kes kahtleb, kas suhkur on looduslikult pruun või värvitud, puistaku kristallid vette.

Toorsuhkur. See on suhkru tootmise vaheprodukt, mida pole rafineeritud, keemiliselt töödeldud-pleegitatud ega ka tagantjärele pruuniks värvitud. Kui täistoor-roosuhkur on kuivatatud ja seejärel jahvatatud suhkruroomahl, siis toor-roosuhkur on kristalliseeritud suhkruroomahl. Kõige tuntumad toorsuhkrud on kuldpruun, läikivate kristallide ja nõrga karamellimaitsega demerara, tumepruun ja tugeva melassimaitsega muscovado e barbados ning helepruun ja mahe turbinado.

Täistoor-roosuhkur. Seda "elusat" ja rafineerimata suhkrut valmistatakse äärmiselt lihtsalt: suhkruroost pressitakse välja mahl, mida keedetakse, et vesi välja aurustuks ning lõpuks kuumutatakse madalal temperatuuril teraliseks. Tänu sellele on melassilt pruuni värvuse saanud, aromaatses ja veidi niiskes magustajas alles vitamiinid, mineraalid ja muud toitained. Jaapani teaduse ja tehnoloogia instituudi uurimuses võrreldi täistoor-roosuhkrut (mida seal tuntakse juba üle neljasaja aasta) toor-roosuhkru ning rafineeritud valge suhkruga. Mineraalaineid on 100 g täistoor-roosuhkrus 3600 mg, toor-roosuhkrus 500 mg ja valges suhkrus 0 mg. Kaaliumi vastavalt 1100 mg, 130 mg ja 3 mg; kaltsiumi 240 mg, 50 mg ja 1 mg; rauda 4,7 mg, 1,8 mg ja 0,1 mg. Ka on täistoor-roosuhkrus kõik asendamatud aminohapped, samas kui teistes pole neist jälgegi. Täistoor-roosuhkrud on nii sucanat – ingliskeelsest sõnadeühendist sugar cane natural tuletatud kaubamärk, nagu ka rapadura ja indiaanisuhkur.

Valge suhkur. Rafineeritud sahharoosil, mida peensuhkur tegelikult on, puudub igasugune toiteväärtus, sest lugematu puhastamise käigus on eemaldatud vitamiinid, mineraal-, kiud- ja muud organismile vajalikud ained, mis suhkruroo ja -peedi mahlas olemas. Euroopas ja Põhja-Ameerikas on just see suhkur kõige levinum, ka ülekaalulisi ja rasvumise all kannatajaid on seal kõige rohkem. Kanada arst, Nobeli preemia laureaat Sir F. G. Banting, kes 1922. a esmakordselt insuliini sai, märkas diabeeti uurides, et Panama suhkrurookasvanduste omanikud, kes tarvitasid rafineeritud suhkrut, põdesid diabeeti sageli, samas kui töötegijail, kes pidid leppima suhkruroo närimisega, tõbe polnud.

See on vist kurb kuidas valge suhkur, mille valmistamiseks oluliselt palju rohkem jamamist ja energiat ja halba karmat läheb, on meil poes odavam kui looduslikud toorsuhkrud..